Kui kirjandus on harjutus selle nimel, põhjustab see ootamatuse vaieldamatu mõju. Alates kirjeldamatust mustandist kuni verise meistriteoseni tegi palavikulise ilmutuse. Midagi sellist tundub mulle juhtuvat Antonio Ungariga, kes pakub meile siiruse, võimaluse ja transtsendentsusega lugusid ja romaane, mis tulevad kokku alles siis, kui hakata kirjutama selle "lihtsalt sellepärast", sest on aeg midagi rääkida.
Sisseehitatud sellesse realismi gabo, praeguse Colombia narratiivi võõrandamatu pärandina, mida kehastab Vasquez, Quintana o Restrepo, Ungari juhtum murrab samuti realismi. Vaid lähenedes kummalisest nõtkuse allegooriast, kummalisest kui mootorist, mis võib äratada moraalsest, ideoloogilisest või isegi sotsiaalsest koosneva tegelikkuse ebakõlad.
Seda on realismil, mis võib olla kõike alates räpasest kuni maagiliseni. Kummalisel kombel annab meie maailma kompositsioon narratiivis endast palju, võib-olla rohkem kui ükski teine žanr, sest väikesed suured lood, mida avastada, on siinpool, subjektiivses ettekujutuses sellest, mis toimub miljonite võimalike prismade all.
Ungar väljendab seda arusaama kromaatilisest mitmekesisusest oma tegelaskujude puhul, kes on mõnikord lahknevad, kuid raevukalt elavad oma särtsakuses, mis seostub iga inimese tõelise minaga väljaspool valesid keskpärasusi. Ja just nendes räigustes teeb igaüks kirjanduslikku kahetsust, empaatia tõttu jutustatavasse, nagu oleksime seda elanud.
Antonio Ungari kolm parimat soovitatud raamatut
kolm valget kirstu
kolm valget kirstu on põnevusfilm, milles üksildane ja asotsiaalne tüüp on sunnitud välja tõrjuma opositsioonierakonna juhi identiteedi ja elama läbi kõikvõimalikke seiklusi, et lõpetada Miranda-nimelise Ladina-Ameerika riigi totalitaarne režiim, mis on kahtlaselt sarnane Colombiaga.
Taltsutamatu, vaoshoitud, lõbus, jutustaja-peategelane kasutab kõiki oma sõnu reaalsuse kahtluse alla seadmiseks, naeruvääristamiseks ja hävitamiseks (ja selle uueks nullist rekonstrueerimiseks). Mirandas kõike kontrolliva terrorirežiimi ja tema enda poole halastamatute poliitikute poolt halastamatult taga kiusatuna, üksi maailma vastu, püütakse peategelane lõpuks kinni ja jahitakse. Tema armastatul õnnestub aga imekombel põgeneda ning temaga jääb elama lootus taaskohtumisele ja loole uuele algusele.
kolm valget kirstu See on avatud polüfooniline tekst, mis on valmis mitmeks lugemiseks. Seda võib mõista kui ägedat satiiri poliitikast Ladina-Ameerikas, kui rafineeritud mõtisklust individuaalse identiteedi ja kehastamisest, kui sõpruse piiride uurimist, kui esseed reaalsuse haprusest, kui lugu võimatust armastusest.
Kergesti avatavasse ja loetavasse, huumorist pakatavasse põnevuspaketti pakitud romaan pakub kahtlemata keerukat ja paeluvat kirjanduslikku mängu, mis pühitseb vaieldamatult oma põlvkonna ühe suurima hispaaniakeelse autori.
Eeva ja metsalised
Paadis triivib Orinoco džungli sügavuses Eva veritseb ning une ja ärkveloleku vahel mõtleb ta, kas ta leitakse üles, kas ta jõuab elusalt kaldale, kas tema saatus on anda oma keha raisakotkaste tipud. Linnas on tema kauge minevik, mille eest tal on õnnestunud õigel ajal põgeneda. Viimases sadamas on see, mida ta hiljuti koges, ja ka seal ootavad teda kõik need, kes teda armastavad: tema väljavalitu ja tütar April.
Seda lugu, mille tegevus toimub üheksakümnendate lõpus Colombias, mida räsib riigi poolt poolsõjaväelaste, sõdurite ja geriljade vaheline sõda, võib lugeda metafooriks riigist, mis on määratud oma vigu kordama ja neid hullemaks tegema, aga ka kui teekond Eva hinge sisemuse poole, kangekaelse elu poole, mis nagu džungli oma, keeldub vait jäämast.
Tõsielulistel sündmustel põhinev, selges ja jõulises proosas kirjutatud romaan teeb lugejale ettepaneku olla Eeva metsaliste seas ja riskida temaga sarnaselt oma eluga teiste eest, milleks siin oleme me kõik.
Vaata mind
«Teisel pool hoove, Rue C number 21 viiendal korrusel elab nüüd perekond. Nad saabusid esmaspäeval. Need on tumedad. Hindud või araablased või mustlased. Nad tõid tütre. See on esimene sissekanne selle romaani peategelasest, üksildasest kinnisideedest tegelasest, kes ravib ennast, elab kiindunud mälestusse oma surnud õest ja elab naabruses, kus on üha rohkem sisserändajaid.
Tegelane, kes kirjutab kõike üksikasjalikult oma päevikusse, mille lehekülgedel on lugeja tunnistajaks, kuidas ta jälgib oma uusi naabreid, keda ta kahtlustab uimastiäris. Samuti avastab ta, kuidas ta saab kinnisideeks oma tütrest, keda ta lõpuks luurab varjatud kaamerate abil, mis võimaldavad tal näha teda alasti vannitoas, rõdult välja vaatamas, voodis lebamas, kui teda ründab üks tema vendadest.
Sellest hetkest alates läheb tegelane vaatluselt tegevusele, samal ajal kui ta laseb end mõtiskleva tüdruku ämblikuvõrku mässida, uskudes, et teab temast kõike, kuigi asjad ei pruugi olla nii, nagu tema arvab ja võib-olla keegi jälgib teda.
Ja kui pinge – erootiline ja vägivaldne – kasvab, hakkab jutustaja tundma end tagakiusatuna, ta modelleerib mõningaid mõistatuslikke kipsist ingliskulptuure ja valmistub tegema midagi, mis muudab kõike... Kaasahaarav, häiriv ja häiriv romaan.
Mõtisklus immigratsioonist ja ksenofoobiast. Haiglasest kinnisideest kantud tegelase portree, mis pidurdamatus crescendo's viib kõige süngemale põnevusfilmile omasele maastikule.
