On uudishimulik, kuidas humanitaarteadused taastavad oma eelistatud koha hariduses, kui tehnoloogia areneb ja Tehisintellekt kangasteljed (või pigem varitsevad) nagu midagi tulla meid tootlikeks isikuteks paljudes valdkondades. Ja ma ei viita ainult humanistlikule kui akadeemilisele tegevuskavale, kus küsimus on nüüd kaalul. See on ka töö küsimus. Sest paljud on suured tehnoloogiaettevõtted, kes igatsevad töötajaid, kes suudavad jõuda sinna, kus masinad ainult unistavad (noogutavad Philip K Dick ja tema androidid unistavad elektrilammast).
Meile jääb loovus ja subjektiivne mõtlemine, asjade kriitiline ettekujutus ja ideede ekslemine või projektsioon kui masin, kuhu masin ei pääse (Ay si asimov või muu kaugem Wells nad näevad neid päevi ...). Seega on erinev fakt, säde ja filosoofia kui selline tänapäeval vajalik varjupaik. Robot ei imesta kunagi, kust see tuleb ja kuhu läheb. Me teeme.
Filosoofia, filosoofia ... Ja mina tsiteerin ulmekirjanikke. Miks see nii saab olema? Ilmselt seetõttu, et me seostame filosoofiat nii kergesti Milesuse Thalesega või Nietzsche kui me kutsume esile Blade Runneri replikanti, kes teenib oma hingetüki, selgitades inimesele kõike, mida ta on näinud, ja et see kaob tema baitide mällu nagu pisarad vihmas ...
Toon siia mõned suurte mõtlejate raamatud (nüüd läheme filosoofide juurde). Ei ole kõiki, kes on, ega ka kõiki, kes on. Paljud teist igatsevad klassikat, kõige alust. Aga filosoofia on nagu kõik, maitse asi. On neid, kellele Kant tundub kättesaamatu keerukus (registreerin end) ja kes usub, et Platoni zote ei võiks olla Sokratese õpilastest kõige soodsam. Lähme siis sinna, vabamõtlejad ...
3 populaarsemat filosoofiaraamatut
Nii rääkis Zaratrusta, Nietzsche
Vabandust, ma olen pühendunud Nietzsche usklik ja saan aru, et seda teost peaksid lugema kõik, kes julgevad vaadata metafüüsilist, epistemioloogilist või isegi meenutada, kuhu võtmed on jäetud. Igasugune minimaalselt transtsendentaalse kahtluse protsess peab lohistama ego ahelaid, mida kaunistab taju kui hukkamõist, asjaolud ankruna ja olemise tingivad tegurid kui eeldus. Siis saab superman, kes meil kõigil on, võti leida. Ja siis ei usu meid keegi. Me oleme uus Ecce homo, kes hüüab oma tõega nii absoluutselt kui tühi.
Pean tunnistama, et kui mul oli käes see esimene Nietzsche raamat, ründas mind midagi sellist lugupidamist, nagu oleks mul ees veel üks püha raamat, mille agnostikute piibel otsustas selle lõpetada. See üliinimene tabas mind, maandatud, usaldusväärne, motiveeriv ..., kuid mõnikord kõlas see mulle ka kui lüüasaanud mehe vabandused, kes ei suutnud tühjusesse põgeneda.
kokkuvõttes: Kus ta kogub aforismi kujul oma filosoofia olemuse, mis on ette nähtud üliinimese loomiseks. On öeldud, et nii räägitud Zarathustrat võib pidada Piibli vastandkujuks ja see on voodiraamat neile, kes otsivad tõde, head ja kurja. Üks üheksateistkümnenda sajandi filosoofia põhiteoseid.
Diskussioon meetodi kohta, autor René Descartes
Descartes’i mitte tuua filosoofiaraamatute valikusse on nagu kartulimunleti valmistamine ilma sibulata, pühaduseteotus. Kui Descartes esitaks meile mõtlemise kui olemise aksioomi olemuse, võime kinnitada, et Descartes alustas alguses teadusliku pragmatismiga. Valgusaastate kaugusel Nietzschest on Descartes'is sõbralik filosoofia, mis usaldab intelligentsust, et seista silmitsi igasuguse lähenemisega siit ja sealt, siit maailmast või ideede valdkonnast ...
Karteesia on ammu surnud. Descartes’i mõte jääb aga püsima ja jääb püsima seni, kuni mõtlemisvabadus on mõtlemisjuhiseks. See põhimõte on kõige maitsvam muinasjutt, mida inimene võiks välja mõelda, ja see tuleneb inimkonnast suuresti Descartesist ja eriti kahest teosest, mis lugejal käes on. Descartes'i lugemine on üks parimaid harjutusi kaasaegse filosoofia kõige olulisema impulsi elus hoidmiseks: absoluutne eelnev kahtlus, skeptilisus kui tõelise teadmise lähtepunkt.
Filosoofia ajaloo esimese ametliku ratsionalistina toimunu peamine eelis on aga olnud tema nüansirikas dogmaatilise mõtte kriitika. Tõepoolest, midagi ei saa vastu võtta ühegi volituse tõttu. See kaasaegse mõtlemise kangelane on Hegeli sõnade kohaselt viinud filosoofia vaevu tajutud radadele, julgedes, Dalemberti sõnadega öeldes, õpetada häid päid skolastika, arvamuse ja autoriteedi ikkest maha raputama; ühesõnaga, eelarvamustest ja barbaarsusest ning selle mässuga, mille vilju me täna kogume, on see muutnud filosoofia ehk olulisemaks kui kõik see, mis võlgneb Descartes’i kuulsatele järeltulijatele.
Karl Marxi kapital
Sotsioloogilise tähtsuse tõttu usun, et Kanti mõte osutab meie praeguse tsivilisatsiooni kõige asjakohasemale filosoofiale. Sotsiaalklassi süsteem on allkirjastatud leping, mis võimaldab meil vältida konflikti demokraatia, võrdsuse ja kõigi nende kelmuste varjus. Ja seda, et Marx tegutses proletariaadi eesotsas heast tahtest. Varitsus aga serveeriti. Lõplik plaan oli teha kõik õnnelikuks, kui nad rõngast läbi käisid ...
Seda peetakse Marxi meistriteoseks. Oma vaenlasele vastu astumiseks on hädavajalik teda tunda ... Ja sellepärast mõistetakse seda raamatut poliitilise majanduse täieliku lahkamise kavatsusega, selle tähendusega, et sellel kavatsusel on poliitika ja majandus alati käsikäes.
Adam Smithi nähtamatu käsi vajab valitsuse isa teist kätt, kes teab, kuidas suunata kapriisse poja, nagu turg, liialdusi. See on teos, mis on kirjutatud kaks aastat, kuid mille Engels on lõpetanud kogumiku kaudu, mis võttis tal aega 9 aastat pärast Marxi surma.
Tõde on see, et see töö kuradi kapitalistliku süsteemi kallal, mille ees Marxi kuju ilmus, on juhtumisi üks parimaid traktaate mis tahes tootmissüsteemis valitseva kapitalismi, spekulatsioonide ja ainsa lõpliku huvi kohta ambitsioonide rahuldamiseks.
Suure tehnilise rangusega toob see aga kaasa ka detailide sära, kapitalistliku süsteemi põrandaaluse vaatluse ...
Muud huvitavad filosoofiaraamatud ...
Sellest maailmafilosoofiliste teoste poodiumist kaugemal on filosoofia, mis libiseb ilukirjanduse poole ja käsitleb tegelaste eksistentsiaalset ja transtsendentaalset narratiivsete ettepanekute osas. Ja hea on ka nautida, et filosoofia muutus metafooriks. Ma olen välja tulnud, me läheme sinna kolme hea filosoofilise romaaniga ...
Võrgutaja päevik, autor Soren Kierkegaard
Seda romaani võib pidada nii mõnegi kirjaniku eelkäijaks, kes on otsustanud oma tegelastes pakkuda pilke inimkonnast, mis on sügaval vistseraalses, isegi psühhosomaatilises.
Ja ainuüksi selle pärast toon lisaks oma loomupärasele väärtusele selle esiteks esile. Selle roosiromaani ilmumisega pealkirja taga on võimas lugu armastuse subjektiivsest faktist, kirest ja selle võimest tegelikkust muuta. Ja muidugi pole Kierkegaardi sügavuse mõtlejale midagi paremat kui õhku tõusta isikliku armastuse puudumisega, millest narratiiv koostada. Sest kõik algab ühest neist tõelistest armastustest ja nende haavadest.
Juan ja Cordelia on selle loo armastajad. Juani armastuseks maskeeritud kirg peidab endas kogu süžee filosoofilist kavatsust, samas kui Cordelia on taandatud selle peaaegu romantilise kannatuse juurde, väljend, mille tolleaegsed uued kirjanikud juba hülgasid. Juan ja tema teekond läbi maailma ilma suuremate küsimusteta kui tema kõige kirglikumad vajadused. Juan ja ajad, mis liigutavad teda läbi tema päevade. Võib -olla õnn, aga kindlasti teadmatus. Stseenist nagu mitte midagi läbi käimise kaal või püüdmine mõista, mis on tõsi väljaspool eluetappi.
Sofia maailm, autor Jostein Gaarder
Selle varjundiga, mis on pöördepunktiks laste- või noortejutustuse lugemisel pelgalt lugemise sissejuhatusena, sai sellest romaanist bestseller samal ajal, kui selle kõrgusel arvati ära selle kestev olemus ja arusaam klassikast. Väikesest printsist või Lõputu lugu.
Igaüks neist oma revolutsioonilisest nooremate aegade kirjandusprismast muutus kirjandusloo aluseks, mida mõisteti maailma esimese õppimise elatusallikast. Unustamatu Sofía ilmub inimesena, kellel pole tingimusi teadmistele, teadmistele. Kiri, mis viib ta maailma teadmiste poole, on sama kiri, mille me kõik oma elus mingil hetkel leiame, sarnaste küsimustega kõige lõpliku tõe kohta.
Romaani salapära oli noorte lugejate jaoks vaieldamatu väide, selle stseenide sümboloogia köitis paljusid teisi avatud täiskasvanuid, päästes esimese mina, kes oli avatud maailmale, millega me kannatasime maagilise miimika, et naasta nende vanade küsimuste juurde, mida me kunagi vastanud täielikult. Mõeldes sellele, mis me oleme ja meie lõpp, on pidev algus. Ja Sofia, see tarkuse etümoloogiline sümbol, me kõik oleme.
Iiveldus, autor Jean Paul Sartre
Sellest pealkirjast romaani mahavõtmine eeldab juba somatiseeritud halb enesetunne, pettumuse vistseraalne häirimine. Olla, olla, mis me oleme? Need ei ole fantastiliselt selgel ööl tähtede poole visatud küsimused.
Küsimus läheb sissepoole, selle poole, mida me ise võime pimedas hingetaevas otsida. Selle romaani peategelane Antoine Roquetin ei tea, et selles peitub see varjatud küsimus, mis sunnib end oma raskete küsimustega hääldama. Antoine jätkab oma elu, vintsutusi kirjaniku ja teadlasena. Iiveldus on see kriitiline hetk, kus tekib küsimus, kas me oleme põhimõtteliselt midagi, väljaspool oma rutiini ja kalduvusi.
Seejärel saab Antoine'i kirjanikust Antoine filosoof, kes otsib vastust ja kelle piiratuse, kuid lõpmatuse, melanhoolia ja õnne vajaduse tunded.
Oksendamist saab kontrollida enne elamise peapööritust, kuid selle mõju jääb alati ... See on tema esimene romaan, kuid juba kolmekümnendates eluaastates on arusaadav, et temaatiline küpsus, filosoof kasvas, ka sotsiaalne meeleheide suurenes, eksistents tundus lihtsalt hukatus. Sellest lugemisest koorub välja teatud Nietzsche järelmaitse.
1 kommentaar teemal "3 parimat filosoofiaraamatut"