3 parimat Mary Shelley raamatut

Tõenäoliselt oli see tingitud sellest, et tema isa William Godwin oli avangardpoliitikuna haritud Mary Shelley väga vabanenud sotsiaalsetest, poliitilistest ja moraalsetest piirangutest, mis ajastu naist piirasid. Asi on selles, et aja jooksul avastatakse autor, kes oma teosest „Frankstein või kaasaegne Prometheus” palju kaugemale pühendus kirjandusele, mis oli juba leotatud feminismis, mida ta pidas sooliseks võrdsuseks.

Hääleõiguse ja tulemusliku ülekandmiseni oli paljudes sotsiaalsetes aspektides veel pikk tee minna. Kuid see loomulikkus, millega Mary Shelley osales kultuurivaldkonnas, mis oli enamasti seotud mehelikuga, näiteks kirjandus, oli üks neist vajalikest sammudest, võib -olla mitte nii väidetavalt feministlik, vaid võrdsete võimaluste kohta autentselt valgustav.

Kui me loeme mis tahes kontot PoeTsiteerides kedagi kaasaegset ja teatud ajahetkel teatud temaatilist sarnasust või sisenedes romaani Frankstein, avastame, et loomulik võrdsus. Pole tähtis lugeda üht või teist, ja see on tingitud sündinud autori isemajandavast ideest, kes on veendunud seksivärvita inimese väärtuses.

Kuid lisaks sellele kirjaniku ja tema loomingu integreerivale funktsioonile ning peale tema meistriteose Franksteini ilmselt hägune tõlge tema traagilisest suhtest elu ja surmaga (jäädes oma eluloo juurde, suri ta sündides , kahe tema kolme lapse surm ja sellele järgnenud abikaasa surm uppusid meres), leiame ka, et autorit viljeletakse suurepärastes viidetes, näiteks Walter Scott või tema enda isa William Godwin. Välja arvatud see, et Mary Shelley andis oma saatuslikest oludest tingituna gooti, ​​kuhu oma kurbust varjata, ja fatalismi, mille peale oma lootusetust valada.

Mary Shelley 3 populaarsemat raamatut

Frankstein või kaasaegne Prometheus

Prometheus võttis endale ülesandeks varastada meestele tuld. Selle müüdi sümbol ületas lääne kultuuris kontrolli valguse ja elu üle.

Seetõttu suleti selle algse tunnuslausega, mis on tänapäeval juba mitmel korral riiulile pandud, lähenemine romaani teadusest, mis suudab tänu selle jumalate tule sädemele tekitada inimelu. Parim asi selle romaani juures on selle topeltlugemine.

Sest peale pelga kujuteldava tõsiasja, et see on andnud paljudele kirjanduses ja kinos esinevatele terrorikoopiatele, on idee elust, selle haprusest ja võimalusest, et teadus hakkab kunagi eeskuju võtma sellest, et elu loov Jumal ka ületab. või see elektrisäde, millest sünnib esimene südamelöök.

Idee tundus tol ajal koletu, kuna idee oli taastada keegi, kes oli juba surnud. Ja ometi on autor võimeline äratama selle inimkonna vähemuse ja ekstsentrilisuse ees.

Frankstein on jäledad olendid ja samal ajal ekslev hing, kellel pole erilist mõistust, sest ta võib mõnikord pidada iga inimest oma eksistentsiga silmitsi seisvaks ...

Muutused ja muud lood

Sujuv üleminek ülejäänud Mary Shelley loomingule. Kolm lugu, mis süvenevad sellesse gooti puudutusse ametlikult, häirivad ja häirivad taustal.

Esimene lugu, Transformación, viitab populaarselt kujutlusvõimelt inimeste ja üleloomulike olendite vahelistele kontaktidele ning lõpeb inimese kohutava suhtlemise esivanemate deemonitega jutustamisega.

Teine lugu on Surematu surelik, kus elu ja surma fantastiline aspekt omandab teise aspekti. Kutt, kel seljataga mitu sajandit, räägib igavikust, oma erakordse olemusega läbi maailma kulgemisest ja samas ka kõige inimlikumate kirgedega ühendamisest, nendega, mis suudavad anda tähenduse vaid 10- või 1.000-aastasele elule.

Sulgege see köide Kurja silm, tõeline ülevaade vanadest uskumustest ja nippidest selles mustas maagias, mida ainult inimesed said kättemaksuks ja hävitamiseks kasutada.

Viimane mees

Mary Shelley järgmist suurt romaani ei külastatud kunagi täielikult. Võib -olla sellepärast, et naisel oli kultuuriliselt lubatud kirjutada oletatavatest fantastilistest süžeedest, nagu Frankesteini oma (kuigi lõpuks valas autor teose selle duaalsusega ilukirjanduse ja eksistentsialismi vahel), kuid muid jutustavaid ettepanekuid, milles naine kavatses otseselt võrdsustada, ei lubatud inimese intellektuaalsele, moraalsele ja kultuurilisele võimele esitada süžee globaalse triivi kohta ...

Olgu kuidas on, aga läheneda sellele romaanile apokalüptiliste varjunditega tänapäeval on nautida Mary Shelleyt ilma nii palju gooti kunstita. Adriani ja Raymondi tegelased esindavad vabanenud mehi, kes otsustavad silmitsi seista teistsuguste saatustega kui märgitud.

Ainult seda, et asjaolusid tähistab epideemia, mis ähvardab olla inimliku hävitav pandeemia. Alles siis on see, kui kõige gootilisem osa naaseb argumendi juurde, et pakkuda seda hirmupunkti, mis eeldab mõtlemist kõige lõppemisele.