Geniaalse Jean-Marie Le Clézio 3 parimat raamatut

Prantsuse keel on alates XNUMX. sajandist avaldanud erilist atraktsiooni erinevates autorites, kes on oma musikaalsuses uurinud lüürilist lisandit, mis nakatab igasugust proosat või lõpetab kõigi poeetiliste teoste ülendamisega. Võib -olla on küsimus selles Dumas aastal Víctor Hugo, selle võimega käsitleda romaanides romantikat seni, kuni need on lõpuks intensiivsed. Asi on selles, et kui autoritele meeldib Milano kundera need kantakse ka prantsuse keelde, sest formaalne mõju on olemas, varjatud.

Seda kõike seoses teine ​​suur prantsuse jutuvestja, kes laiendab oma loomingut XNUMX. sajandist tänapäevani. A Jean Marie Le Clezio kes kasutab oma sugestiivset emakeelt keele ja selle vormiliste keerukuste uurimiseks ja uurimiseks, otsides intensiivsust, sümboleid, sügavaid metafoore, tööriistu unustamatute lugude esitamiseks.

Sellel missioonil, mis on looja jaoks peaaegu häiriv, suunata inspiratsiooni keele uurimisele emotsioonide ja ideaalide teenistuses, on Clézio suutnud avaldada kümneid raamatuid alates kahekümnendate aastate alguses.

See, mis jõudis Hispaaniasse, on kahtlemata tema jutustava lavastuse parim. Ja kunagi ei tee haiget viljelemine koos kirjanikuga, kes teeb pretensioonikaks intellektuaalse puhkuse ilusaima vormi. Keerukad lugemised, mis vähendavad nende intensiivsust tema viimastele romaanidele lähenedes.

Le Clézio 3 populaarsemat raamatut

Lapsepõlve laul

Sellised autorid nagu Le Clézio on närvilised paljude teiste autorite jaoks, kes peavad kirjutama asudes valima essee, eluloo või romaani. Sest Le Clézio romaanib oma elu, tehes peaaegu poeetilist monoloogilist esseed, ja destilleerib neid eluloolisi aspekte, mis on surematuse olemuseks, nagu lapsepõlvepõhi, armastused ja puudumised, mida on palju rohkem, kui nad võivad oletada teiste surelike jaoks.

Nii teretulnud on see uus elumärk, mis tekitas romaanilisi mõtteid (kirjeldatakse nii, nagu see kõlab viie tärni menüü keerukusega, kuid see on nii). Ja sirutame end lahingukirjandusest välja, et vaadata nende hingede juurde, kes räägivad muid asju, mida nad kirjutavad teistesse palju asjakohasematesse raamatutesse, nendesse, mida tuleks kindlasti päästa meie tsivilisatsiooni katastroofi korral ...

Pärast hällilaule tulevad lapsepõlvelaulud, milles me juba oskame refrääne ette lugeda. Ja nagu kõik, mida pähe õpitakse, jäävad ka need vanad laulud igaveseks meie otsitavasse repertuaari, kui pole muud muusikat, millega vilistada, et meid kaasas kandva tuulega sammu pidada.

Sellel sentimentaalsel teekonnal läbi Bretagne'i, lapsepõlve idüllilise maa, kutsub Le Clézio meid mõtisklema territoriaalse identiteedi, rahvusluste ja aja möödumise üle. Alates tema esimesest mälestusest #pommiplahvatusest vanaema maja aias kuni aastadeni, mil ta elas lapselapsena, mis mõjutas nii kohutavalt tema maailma tundmaõppimist, joonistab Nobeli kirjandusauhind selle olulise lehe emotsionaalne geograafia, mis räägib kuulumisest ja selle kohast mälus.

Teekond küpsuse poole, kuid ennekõike selge pilk ühiskondlik-poliitilistele muutustele ühel territooriumil, selle traditsioonilise majanduse järkjärguline kadumine ja rahva uhke väärikus, mis kõigest hoolimata klammerdub selle juurte külge.

Nälja muusika

Väljarändest, unistustest ja sõjast purustatud perekondadest koosneva Le Clézio olemusega mõistetakse seda romaani osaliselt autobiograafilise loona või vähemalt tema enda perekonna inspireerituna.

Mauritius on autori jaoks esilekutsumiste ja juurte, väljarände ja saatuse ruum ning sealt algab see romaan, mis vaatleb ideed jõuka inimese haprusest, kiusatusest võitu saanud lihtsast kaotusest. hukatusest või hekatombile lähedase maailma ohust.

Väike Ethel Brun ei kujutaks kunagi ette, mis tunne oleks nälgida. Võimsa, kuid raiskava isa varjualuses, kuid vanaisa eest hoolitsedes avaneb Ethel sõjaeelse Pariisi maailmale.

Tüdruku instinkt viib ta mõttele, et hea või vähemalt mugav hakkab lõppema. Ja võib -olla on ainult tema valmis viletsuse ärkamiseks.

Bitna Souli taeva all

Elu on müsteerium, mis koosneb mälupaladest ja kummituslikest tulevikuprognoosidest, mille ainus taust on kõige lõpp. Jean-Marie Le Clézio on selle elu portreefotograaf, kes on keskendunud oma tegelastele, kes on otsustanud lahti harutada kõik ilukirjandusest, milles on võimalik igasugune lähenemine, hõlmates igapäevaste põhikontseptsioonide koosseisu, selle tegelase kohta, kes ootab vastuseid teisel poolel. peegel, kui me oleme oma peegelpilti vaadates haaratud.

Selleks puhuks Bitna romaan Souli taeva all, Heidame pilgu noore Bitna maailmale, kes saabus suurde linna Soulisse, Souli pealinna, lahke, meie alandlik meie läänemaailmale, kuid lõpuks sõpruskond sama põhjapaneva ja ähvardava riigi põhjaosaga. Reis pealinna ei ole lihtne transiit. Ta on reisile lisatud vennatütar ülejäänud perele, keda ühendab tema otsene sugulus ja mille puhul Bitna saab eeldada ainult orjuse tingimusi.

Noor, kuid sihikindel. Bitna ei nõustu oma tädi määravate teguritega ja raiub välja selle ebakindla saatuse naisele, kes on peaaegu laps linnas, mis on võimeline rikkuma kõike, alates võimust kuni nooruseni. Õnneks leiab Bitna Cho, vana raamatumüüja, kes tervitab teda Salomé taaselustamise konkreetse ülesande eest.

Varsti avastab Salomé, et Bitna ja oma lugudega saab ta oma kehast lahkuda ning kõndida, joosta ja isegi armastada teisi inimesi, kes elavad koos temaga uutes maailmades, mida poleks kunagi ette kujutanud. Bitna, Salomé ja Cho vaheline kolmnurk sulgeb oma tippude vahel magnetilise ruumi. Iga tegelane näitab meile nägemust maailmast valust, puudustest, vajadusest ja soovist kõigest hoolimata ellu jääda.

Identsusega kooskõlas oleva kadentsiga esitatakse kolme tegelase mõistatuslik tulevik meile mõistatusena, mis liigub tüdrukute jagatud väljamõeldud seadete vahel täpselt muutva reaalsuse soovidele, mis võiksid ravida härra haavatud südant. Cho, kes igatseb oma perekonna järele, asub riigi põhjaosas, millest on saanud Teise maailmasõja viimane suur ohver, mis eraldab hingi ka täna.

Suured tüsistused või poliitilised tuletised koosnevad vastuoludest, metafooridest, võõrandumise ja võõrandumise allegooriatest. Nobeli Le Clézio käsitleb neid narratiivis mängitud äärmusi lihtsa ja dünaamilise keelega samal ajal, kui see äratab sügavad inimlikud mured.

Teised Le Clezio soovitatud raamatud…

Mondo ja muud lood

Alati on huvitav avastada suurt jutuvestjat lühikokkuvõtte valdkonnas, sellises loomingu sünteesis. Kuigi on tõsi, et sellise kirjaniku nagu Le Clézio alati õnnestunud detail teenib lühidalt asja ideaalselt. Veelgi enam, üllatavas raamatus, mis omandab lapsepõlve paiku häiriva nostalgilise punkti, koostab lühidus viimase pisara või naeratuse, alati kriitika täiskasvanute pärandi kohta ja loomulikult kutse samal ajal jälestusväärsele maailmale mõtiskleda. et kutsume formaalsuste ja kommetega mõnele puhtale olendile nagu lapsed, nagu lapsed olid.

Pisikeste kujutlusvõime avaneb kaheksas loos kontrastidest lapse silmade, tema tõe ja täiskasvanu pilgu vahel nii paljudel tsenseerivatel ja julmadel puhkudel, teades juba ette, et oluline on maailma ilule üles ehitatud kunst.

Üleujutus

Mitte kunagi paremat pealkirja romaanile, mis hakkab sädelema ja lõpuks üle ujutama hinge selle transtsendentse kirjandusega. François Bessoni tegelaskuju ületab kaugelt Gregorio Samsa ebareaalsuse noote, kohati läheneb ta Jean-Baptiste Grenouille joobes hetke parfüümist, mis muudab maailma igaveseks.

Romaan nende lüüriliste sädemetega, mis kindlasti ületavad kujutlusvõime, mida jutustati algupärases prantsuse keeles, kuid mis muudab ka hispaania keeles proosa intellekti jaoks delikatessiks.

Alates hetkest, mil François elab omapärast stseeni koos noore naisega, kes meelitab ta meeli ja juhib ta veel mitu päeva läbi labürindi, täieliku tühjuse või ülevoolava vabanemisruumi poole. Kohutav eluline triiv tegelaskujust, kelle tahe näib olevat tema kehast välja pääsenud.