Aastal leitud XNUMX. sajandi sügis ja XNUMX. sajandi koidik Benito Perez Galdos ja Vicente Blasco Ibanez kahele suurele jutustajale, kes on hõivatud jutustuseks muudetud nostalgia, realismi (eriti Galdóse puhul), aga ka idealismi aja kroonimisega, otsides lugu, mis on alati traditsiooniline ja maalähedane, pretensioonidega kutsuda ümber transformatsiooni; kadunud identiteedi otsimisele; õigustada seda, mis on populaarne hoolimata fatalismist, mille poole ajaloolised asjaolud viisid.
Lähedaste viidetega '98 põlvkondaastal Incláni org, Blasco Ibáñez alustas ka poliitilist karjääri, mis viis ta vabariigi kaitsmise poole, mida ta oli lapsepõlvest alates oma esimeses asutamises hoidnud ja mis suunas teda pidevale vastasseisule kõige vastu, mis ei saanud alguse sellest vabariiklikust ideaalist.
Võib -olla seetõttu, et vabariigi teema ei lõpetanud sepistamist lapsepõlvest kuni tema surmani, kolis Vicente Blasco Ibáñez ümber maailma reisile, mis aitas tal jutustada põnevaid kroonikaid ja anda tunnistust selliste erinevate paikade eksootilisusest, mida ta teadis. .
Tema kirjandus (sest nii ägeda autori puhul võib rääkida tema enda kirjandusest) põimib stseene ja tegelasi oma lähimast Valencia maast paljudesse teistesse kohtadesse, alati koos kuumade lappideta humanismiga, kusjuures see naturalism on veendunud vajalikkuses. Ilukirjanduses rekonstrueeritud vajalik tunnistus maailmast, mille ametlik ajalugu jätab alati maha matta., kui vajaliku siseajaloo juured.
Vicente Blasco Ibáñezi 3 soovitatud raamatut
Apokalüpsise neli ratsanikku
Ajaloo tundmiseks peate lugema ka iga ajastu lugu. Ja Vicente Blasco Ibáñez kirjutas selles romaanis oma subjektiivse vaatenurga, mis oli täielikult pühendunud varjudele, mis olid ümbritsenud suures sõjas hukkunud maailma.
Ajalooraamatut lugedes pakutakse meile fakte, mida peaksime uskuma ja mis õigluse huvides piirduvad paljudel juhtudel objektiivsete faktidega. Ertshertsogi mõrv kui Austria impeeriumi, kolmekordse antantide ja keskvõimude vastane solvang.
Kuid tõepoolest on alati sugestiivsem läheneda sellistele ülendatud tegelastele nagu Desnoyers ja Hartrott, kes kumbki kuuluvad tema kõrvale ja sukeldusid hullumeelsusesse, et nad peavad hoolimata nende ühisest peretüvest üksteist tapma.
Meie tsivilisatsiooni kõige kindlamad faktid on tunded ja emotsioonid, mida jutustasid need, kes neid elasid, ning Blasco Ibáñezi antud tegelastele antud muljed tõid kaasa nende ülemaailmse tunnustuse.
Kasarm
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, oli mul alati meeles romaaniks tehtud telesari. Toona jättis see mulle mulje, nagu oleks see sari, mis ei edenenud, kus oli palju Vahemere valgust ja palju vestlusi piirkonna põliselanikest, mõned viited põllumajanduslikule elule ja vähe muud.
Palju aastaid hiljem raamatut lugedes avastasin, kui kaugel me aja möödudes oleme iseendast. Nendes kommetes, mis tundusid mulle lapsepõlves uinutavad, avastasin ma sulepeapöörituse, mis viib teid rahuliku Hispaania maailma, mis on haaratud oma kohustustest, pühendunud viletsusele ega suuda end maailmale avada.
Tragöödia ilmub selles romaanis surmatundena, mis on teatatud ligipääsmatute kirgede ja ületamatute konfliktide vahel.
Pilliroog ja muda
Tänu Blasco Ibáñezi sisekaemusele tema kodumaal Valencias oli pool Hispaaniat leotatud Levanti mere soolasest maitsest, kus sellised surematud tegelased nagu Cañas y Barro lasid meil elada oma seiklusi maagilises laguunis.
Tonet kujutab endast noorust, keda see pettumus vanematelt päritud fatalism on ära kandnud. Tuvide klanni viimane dekadents visandus õrna vägivalla, moraalse dekadentsi ja kättemaksu tundega.
Ohvriterohke perekonna saaga Los Palomas, kes pidi saatma oma viimase poja Toneti Kuuba sõtta, seisab silmitsi kirgede traagikaga, mis lõpuks pritsib kõik koha elanikud.
Rezension zu «Die vier Reiter der Apokalypse» (Anfang – den Rest würde ich Ihnen gerne e-posti teel – Anhang zusenden – Adresse…?)
Mitten im Ersten Weltkrieg (1914) wurde sureb Buch in Paris geschrieben – ein spanischer Beitrag zur Kriegsverherrlichung, der zB in den USA zum Bestseller und bald auch verfilmt wurde. Keine Frage: Die Absicht des Autors, den preußischen Militarismus als den eigentlichen Kriegstreiber zu geißeln, ist aus heutiger wie aus damaliger Sicht berechtigt. Nicht aber die Absicht, pauschal zum Leitbild/Zerrbild einer ganzen Nation zu machen, dass alle nur «Tritte bekommen, die sie dann nach unten weitergeben wollen». Ganz anders natürlich die Widersacher dieser «mit Fußtritten erzogenen Kriegerhorde»: Da beschwört der Vater, als Zivilist gerade noch der Marneschlacht entkommen, seinen Sohn im bedrohten an Kriöli garegnstäsin ja Kriögensteeris ja dieser sich endlich auf, dieser sich endlich auf Gegner, sondern eine «Jagd auf wilde Tiere». Und auf solche solle er ruhig schießen, denn: «Jeder, den du zu Boden streckst, bedeutet eine Gefahr weniger für die Menschheit.»