La escritora caribeña Maryse Condé (digo caribeña porque apuntar a su condición francesa por reductos coloniales aún vigentes, pues como que se me hace raro) hacía de su literatura, casi siempre en clave de ajalooline väljamõeldis, un auténtico escenario teatral donde cada uno de sus personajes declama su verdad. Intrahistorias hechas rabiosas certidumbres como de soliloquios a media luz. Reivindicación que consigue alcanzar sus dosis de revancha respecto a relatos oficiales u otras crónicas que exilian nombres que debieran ocupar grandes páginas.
Kõik Condé’s valminud lood pakuvad ühele või teisele sarnaseid pilguheite maailma võlgu. Alates tema kujust tema elulooliste varjundite puhangutes kuni mõne tema sümboolse tegelase kujutamiseni. Autentsusest tulenev teadlikkus, mis hajutab kõik võimalikud kahtlused selle kohta, kuidas Condé uuesti läbi vaadatud sündmused juhtusid, koos kõige intensiivsema empaatiaannusega, et vajaduse korral ajalugu uuesti õppida.
La bibliografía con sello de Maryse Condé se incrementó durante sus fértiles 90 años. Tanto en volumen como en reconocimientos y alcance internacional. Porque más allá de géneros más aferrados a la ficción pura. Las semblanzas de vida de Condé también aportan suspense desde la mera supervivencia. Tramas vívidas hacia la resolución que la vida misma ofrece con sus dejes de crudeza o de insospechado esplendor.
Maryse Condé 3 parimat romaani
Mina, Tituba, Salemi nõid
Seguramente el más delirante de los casos de machismo histórico sea lo de las cazas de brujas repetidas en medio mundo como un verdadero tic misógino exacerbado bajo el paraguas de la religión (peor me lo pones). En alguna ocasión escribí un relato bastante extenso sobre los autos de fe de Logroño y recordé en esta historia ese mismo ambiente de revanchismo porque sí. Solo que en esta ocasión la esclava Tituba puede llegar a ser la bruja que todos más temían…
Maryse Condé võtab omaks müstilise Tituba, mustanahalise orja hääle, kelle üle kohut mõisteti kuulsatel nõiaprotsessidel, mis toimusid XNUMX. sajandi lõpus Salemi linnas. Orjalaeva pardal toimunud vägistamise tulemusena sai Tituba maagiliste kunstidega tegelema Barbadose saare ravitseja.
Kuna ta ei saa põgeneda madala moraaliga meeste mõju eest, müüakse ta saatanast kinnisideeks saanud pastorile ja ta satub väikesesse puritaanlikku kogukonda Salemis Massachusettsi osariigis. Seal mõistetakse tema üle kohut ja vangistatakse, süüdistatuna oma peremehe tütarde nõiumises. Maryse Condé rehabiliteerib ta, kisub ta välja unustusest, millesse ta oli hukka mõistetud, ja viimaks tagastab ta oma kodumaale marooniliste mustade ja esimeste orjade mässude ajal.
Uue Maailma evangeelium
Un nuevo Dios llegado a este mundo, hecho carne para ofrecer, quizás, una segunda oportunidad al ser humano advertido de su remota llegada. Pero el hombre actual es descreído por imperativo de sus más hondas contradicciones. Dios no puede existir más allá de las iglesias como la moral solo puede caber en una urna.
La madrugada de un Domingo de Pascua, una madre recorre las calles de Fond-Zombi y un bebé abandonado llora entre las pezuñas de una mula. Ya adulto, Pascal es atractivo, mestizo sin saberse de dónde, y sus ojos son tan verdes como la mar antillana. Vive con su familia adoptiva, pero el misterio de su existencia no tarda en hacer mella en su interior.
Kust sa pärit oled? Mida temalt oodatakse? Saarel lendavad kuulujutud. Öeldakse, et ta ravib haigeid, et ta teeb imelist kalapüüki... Öeldakse, et ta on Jumala poeg, aga kelle? Prohvet ilma sõnumita, messias ilma päästeta Pascal astub silmitsi selle maailma suurte saladustega: rassism, ekspluateerimine ja globaliseerumine sulavad kokku tema enda kogemustega loos, mis on täis ilu ja inetust, armastust ja südamevalu, lootust ja lüüasaamist.
Naerev süda nutav süda
Loomulik harjutus mis tahes elu loo suunas sisaldab seda erilist tasakaalu oluliste koostisosade vahel, mis langevad igaühele õnne või ebaõnne korral. Maryse puhul pole kahtlust, et segu on see, mis ta on. Sest idealiseerimine on peegeldus, milles hägustada halbu hetki, kui seda vaja on. Kuigi realism on see, mis annab tunnistust inimese läbimisest maailmas. Ja kirjanik nagu Maryse, kes tegeles kõige šokeerivama tunnistusega, paneb meid naerma või nutma sama paradoksaalse aistinguga, mis viitab Sabina Chabela Vargase kohta.
Kahe maailma vahel pole lihtne elada ja tüdruk Maryse teab seda. Kodus Kariibi mere saarel Guadeloupe’il keelduvad tema vanemad kreooli keelt rääkimast ja on läbi ja lõhki prantslasena uhked, kuid kui perekond Pariisi külastab, märkab väike tüdruk, kuidas valged inimesed neid halvustavalt vaatavad.
Igavesti lainetavad pisarad ja naeratused, kauni ja kohutava vahel, Rilke sõnul oleme tunnistajaks Condé algusaastate loole alates tema sünnist keset mardipäeva, kus ema karjed segunesid trummidega karnevalist kuni esimene armastus, esimene valu, oma mustuse ja naiselikkuse avastamine, poliitiline teadlikkus, kirjandusliku kutsumuse tekkimine, esimene surm.
Need on mälestused kirjanikust, kes palju aastaid hiljem vaatab tagasi ja sukeldub oma minevikku, püüdes enda ja oma päritoluga rahu sõlmida. Sügav ja naiivne, melanhoolne ja kerge Maryse Condé, Antillide kirjade suurepärane hääl, uurib oma lapsepõlve ja noorusaega liigutava aususega. Meisterlik eneseleidmise harjutus, mis on kogu tema kirjandusloo võtmeosa, mis on toonud talle 2018. aasta alternatiivse Nobeli kirjandusauhinna.
