Pole kahtlust, et sellel planeedil on vaja asuda muul viisil elama. Meie teekonda läbi maailma tähistavad maamärgid sümboolselt, kuna need on ebaolulised, kui täheldame oma aja samaväärsust kosmosega.
Nii ebaoluline ja nii võimeline kõike muutma. Maa jääb meist ellu ja me oleme universumis ainulaadne liik, kes on enesehävitamise kallal. Me ei vaja meteoriite ega jääaegu, vähese vaba tahte korral on uus maailm korras.
Meid on palju ja halvasti kokku lepitud. Naabruskond, mis on täis pahameelt, visates rõõmuga allpool olevate naabrite peale prügi, suutmata mõista midagi ühise hüve tähendusest ...
Meil on eelseisva katastroofi kohta palju kirjandust. Näited nagu «Jäljed: maailma otsides jätame maha» või «See, kuidas me elame»Nimetada paar neist. Kuid isegi mustale valgele panekuga ei suuda me kaaluda midagi muud peale oma perse päästmise või äri ajamise isegi apokalüpsisega. Me oleme kõige haletsusväärsem tsivilisatsioon Linnuteest lõuna pool ... Pole midagi pistmist düstoopilise ulmega. See on lihtsalt homme.
Ajast ja veest on sügav ja mõjuv jutustav essee ülemaailmsest keskkonnakriisist ning samal ajal intiimne ja meeleheitel palve maailmale. See sündis vestlusest juhtiva teadlasega, kes oli veendunud, et kirjanikud, mitte teadlased, on kõige paremini kvalifitseeritud arutama üht inimkonna jaoks kõige pakilisemat teemat.
Argumendid, mida ta kasutab, on seega valimatult mütoloogilised või teaduslikud, anekdootlikud või rangelt moraalsed ja filosoofilised. Tulemuseks on rikkalik reisilugude, perelugude, poeetiliste hetkede võrgustik: ilus raamat, aga ka pakiline.
Nüüd saate osta raamatu «Õigel ajal ja vett», alates Andri Snær Magnason, siin:
