Anne Enrighti 3 parimat raamatut

Iiri kirjanikuks olemine tähendab transtsendentse narratiivi pärandi kandmist mis tahes žanris, millesse lõpuks andud. Aga Anne Enright võtab väljakutse kellegi loomulikkusest, kellel on juba isiklik pagas ja jutustamismotivatsioon, süveneda sellesse järve, millesse ta on pärast seda juba sukeldunud James joyce üles John banville.

Tulemuseks on igale stseenile projitseeritud intensiivsus. A segu edukast traagilisest pettusest ja pidevast elulisest dilemmast tegelaste jaoks, kellest on möödasõit. Või mõnel muul juhul rünnatakse alati võlgades vaimude poolt, kes hõljuvad läbi staadiumite, kus peategelased liiguvad, justkui plankude kõlina jalge all.

Võib -olla takistab see midagi sellist intensiivsust nende väljaannete regulaarsusel. Tuleb olla veendunud, et tal on sobiv ajalugu, mille abil seda jämeda siiruse voogu maha heita, süüdistamise aroomidega, tulistele kirgedele mälu sütele; või kurjadest varjudest, millest on võimatu täielikult lahti saada ...

Anne Enrighti 3 soovitatud romaani

Näitleja

Me võime üle reageerida, eriti kui me valetame. Histrioonika oleks siis kaitse, mille oleme jätnud, et juhtida tähelepanu oma viletsustest eluetapil. Sellised sarnasused ilmnevad meile, kui mõtiskleme Katherine'i üle oma tütre Norah silmist, tütrega, kes on valmis paljastama kõik oma ebajumalakujulise ema kohta.

Näitlemises võib kahtlemata näitlejanna nagu suur Katherine O'Dell seda igal juhul edasi viia. Ta suutis juhtida tegelikkuses kõige keerukamat tõlgendust, kasutades paari sobiva pisara absoluutset maksevõimet või mida iganes ta peab oma kameeleonlike tõlgendamisvoorustega kaasa aitama. Kuid nagu Dorian Gray ise hästi teadis, on tema portree alati olemas ja ootab meid tagasi, et seda vana pööningul külastada.

Sel korral, nagu ma ütlen, on tütar see, kes tolmab portree ja saab tagasi selle, mida ema nägi endast, kuna suured saladused kuhjusid surmahaisust ja moraalsest viletsusest mitte ainult temalt, vaid ka kõigelt ümbritseb.

Kohtumine

Äratuse kummalisel hetkel on mõõtmatu kirjanduslik mahl. See on võimatu tasakaal lahkujate ja jääjate vahel, kahe maailma eraldamine, pisarateorg, kus on neid, kellel on veel sõna ja seega kirjandus, ja taevas, millest on veel vähe rääkida peale rõõmu ja hiilguse ...

Sel lähtepunktil (sõnamäng) oli plaan Viis tundi Mariogaja ka siin lahkumine näitleja sündmuskohalt, keda me ei tunne, jälgib kõike, mis inimestele ja isegi esemetele siiski märgi jättis, unustamatute mälestuste aroomiga igas kohas, kus ta oli neile, kes on jäänud ja hindamatu nende jaoks kes seda ei tee, nad kohtusid surnuga.

See romaan räägib Hegarty klanni süngest ajaloost. Kui selle üheksa liiget kogunevad Dublinisse tema venna Liami pärast, näib kõik viitavat sellele, et jook ei olnud tema surma ainus põhjus. Temaga juhtus lapsepõlves midagi vanaema kodus, talvel 1968. Midagi, mida tema õde Verónica teadis alati, kuid ei julgenud siiani tunnistada ... Romaan mälestusest ja soovist, meie kehale kirjutatud saatusest.

Madigani tee

Iga pereharu on sama tee. Iga inimese isiklikust tahtest võetud saatuste summa lahjeneb lõpuks üheks haruks, mis laskub otse algsest punktist, mis koondub mälestuse ümber. Pöördepunkt, kus iga inimene marsib oma konkreetse nõude poole, noorendab ja taastab kuuluvuse idee, kui mõnikord tundub tee kadunud või panus lüüa.

Olenemata sellest, kui palju materjalist midagi ei looda või pole ühtegi kohta, on see lähtepunkt. Kõik on mälestus puudutusest, ühiselt nähtud maastikust. Miski, mis jääb, miski käegakatsutav ei hõivata seda hetke, mis seob jätkuvalt kõike ...

Rosaleen Madigani neli last lahkusid juba ammu oma kodulinnast Iirimaa Atlandi ookeani rannikult, otsides Dublini, New Yorgi või Segú elu, millest nad poleks unistanudki. Nüüd, kui nende ema, raske ja põnev naine, on otsustanud perekonna kodu maha müüa ja pärandvara jagada, naasevad Dan, Constance, Emmet ja Hanna oma vanasse koju, et seal oma viimased jõulud veeta, tundes, et nende lapsepõlv ja nende ajalugu kaob igaveseks ...

Vähe on kirjanikke, kes oskavad Anne Enrighti kombel keeltele sellist pinget ja sära anda, et suudavad näidata, kuidas selle peategelaste elu plahvatab tuhandeks tükiks ja sulab siis uuesti täiuslikuks kristalliks. Või autori enda sõnadega: „Kui ma inimesi vaatan, mõtlen, kas nad tulevad koju või põgenevad oma lähedaste eest. Teist tüüpi reisi pole olemas. Ja ma arvan, et oleme uudishimulik pagulaste klass: põgeneme oma verest või läheme selle poole. »