Anne Enrighti 3 parimat raamatut

Iiri kirjanikuks olemine tĂ€hendab transtsendentse narratiivi pĂ€randi kandmist mis tahes ĆŸanris, millesse lĂ”puks andud. Aga Anne Enright vĂ”tab vĂ€ljakutse kellegi loomulikkusest, kellel on juba isiklik pagas ja jutustamismotivatsioon, sĂŒveneda sellesse jĂ€rve, millesse ta on pĂ€rast seda juba sukeldunud James joyce ĂŒles John banville.

Tulemuseks on igale stseenile projitseeritud intensiivsus. A segu edukast traagilisest pettusest ja pidevast elulisest dilemmast tegelaste jaoks, kellest on möödasĂ”it. VĂ”i mĂ”nel muul juhul rĂŒnnatakse alati vĂ”lgades vaimude poolt, kes hĂ”ljuvad lĂ€bi staadiumite, kus peategelased liiguvad, justkui plankude kĂ”lina jalge all.

VĂ”ib -olla takistab see midagi sellist intensiivsust nende vĂ€ljaannete regulaarsusel. Tuleb olla veendunud, et tal on sobiv ajalugu, mille abil seda jĂ€meda siiruse voogu maha heita, sĂŒĂŒdistamise aroomidega, tulistele kirgedele mĂ€lu sĂŒtele; vĂ”i kurjadest varjudest, millest on vĂ”imatu tĂ€ielikult lahti saada ...

Anne Enrighti 3 soovitatud romaani

NĂ€itleja

Me vĂ”ime ĂŒle reageerida, eriti kui me valetame. Histrioonika oleks siis kaitse, mille oleme jĂ€tnud, et juhtida tĂ€helepanu oma viletsustest eluetapil. Sellised sarnasused ilmnevad meile, kui mĂ”tiskleme Katherine'i ĂŒle oma tĂŒtre Norah silmist, tĂŒtrega, kes on valmis paljastama kĂ”ik oma ebajumalakujulise ema kohta.

NĂ€itlemises vĂ”ib kahtlemata nĂ€itlejanna nagu suur Katherine O'Dell seda igal juhul edasi viia. Ta suutis juhtida tegelikkuses kĂ”ige keerukamat tĂ”lgendust, kasutades paari sobiva pisara absoluutset maksevĂ”imet vĂ”i mida iganes ta peab oma kameeleonlike tĂ”lgendamisvoorustega kaasa aitama. Kuid nagu Dorian Gray ise hĂ€sti teadis, on tema portree alati olemas ja ootab meid tagasi, et seda vana pööningul kĂŒlastada.

Sel korral, nagu ma ĂŒtlen, on tĂŒtar see, kes tolmab portree ja saab tagasi selle, mida ema nĂ€gi endast, kuna suured saladused kuhjusid surmahaisust ja moraalsest viletsusest mitte ainult temalt, vaid ka kĂ”igelt ĂŒmbritseb.

NĂ€itleja

Kohtumine

Äratuse kummalisel hetkel on mÔÔtmatu kirjanduslik mahl. See on vĂ”imatu tasakaal lahkujate ja jÀÀjate vahel, kahe maailma eraldamine, pisarateorg, kus on neid, kellel on veel sĂ”na ja seega kirjandus, ja taevas, millest on veel vĂ€he rÀÀkida peale rÔÔmu ja hiilguse ...

Sel lĂ€htepunktil (sĂ”namĂ€ng) oli plaan Viis tundi Mariogaja ka siin lahkumine nĂ€itleja sĂŒndmuskohalt, keda me ei tunne, jĂ€lgib kĂ”ike, mis inimestele ja isegi esemetele siiski mĂ€rgi jĂ€ttis, unustamatute mĂ€lestuste aroomiga igas kohas, kus ta oli neile, kes on jÀÀnud ja hindamatu nende jaoks kes seda ei tee, nad kohtusid surnuga.

See romaan rÀÀgib Hegarty klanni sĂŒngest ajaloost. Kui selle ĂŒheksa liiget kogunevad Dublinisse tema venna Liami pĂ€rast, nĂ€ib kĂ”ik viitavat sellele, et jook ei olnud tema surma ainus pĂ”hjus. Temaga juhtus lapsepĂ”lves midagi vanaema kodus, talvel 1968. Midagi, mida tema Ă”de VerĂłnica teadis alati, kuid ei julgenud siiani tunnistada ... Romaan mĂ€lestusest ja soovist, meie kehale kirjutatud saatusest.

Kohtumine

Madigani tee

Iga pereharu on sama tee. Iga inimese isiklikust tahtest vĂ”etud saatuste summa lahjeneb lĂ”puks ĂŒheks haruks, mis laskub otse algsest punktist, mis koondub mĂ€lestuse ĂŒmber. Pöördepunkt, kus iga inimene marsib oma konkreetse nĂ”ude poole, noorendab ja taastab kuuluvuse idee, kui mĂ”nikord tundub tee kadunud vĂ”i panus lĂŒĂŒa.

Olenemata sellest, kui palju materjalist midagi ei looda vĂ”i pole ĂŒhtegi kohta, on see lĂ€htepunkt. KĂ”ik on mĂ€lestus puudutusest, ĂŒhiselt nĂ€htud maastikust. Miski, mis jÀÀb, miski kĂ€egakatsutav ei hĂ”ivata seda hetke, mis seob jĂ€tkuvalt kĂ”ike ...

Rosaleen Madigani neli last lahkusid juba ammu oma kodulinnast Iirimaa Atlandi ookeani rannikult, otsides Dublini, New Yorgi vĂ”i SegĂș elu, millest nad poleks unistanudki. NĂŒĂŒd, kui nende ema, raske ja pĂ”nev naine, on otsustanud perekonna kodu maha mĂŒĂŒa ja pĂ€randvara jagada, naasevad Dan, Constance, Emmet ja Hanna oma vanasse koju, et seal oma viimased jĂ”ulud veeta, tundes, et nende lapsepĂ”lv ja nende ajalugu kaob igaveseks ...

VĂ€he on kirjanikke, kes oskavad Anne Enrighti kombel keeltele sellist pinget ja sĂ€ra anda, et suudavad nĂ€idata, kuidas selle peategelaste elu plahvatab tuhandeks tĂŒkiks ja sulab siis uuesti tĂ€iuslikuks kristalliks. VĂ”i autori enda sĂ”nadega: „Kui ma inimesi vaatan, mĂ”tlen, kas nad tulevad koju vĂ”i pĂ”genevad oma lĂ€hedaste eest. Teist tĂŒĂŒpi reisi pole olemas. Ja ma arvan, et oleme uudishimulik pagulaste klass: pĂ”geneme oma verest vĂ”i lĂ€heme selle poole. »

Madigani tee
hinda postitust

JĂ€ta kommentaar

Sellel saidil kasutatakse rÀmpsposti vÀhendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie kommentaarandmed töödeldakse.